Kuidas EL üritab Internetti reguleerida

Tänapäeva maailmas on internet üks peamisi sotsiaalsete muutuste käivitajaid. Disaini järgi on Internet avatud, globaalne ja traditsioonilistest regulatiivsetest piiridest sõltumatu.

Selle globaalse olemuse tõttu ei ole riikide valitsustel piisavalt vahendeid Interneti piisavaks reguleerimiseks. Kuid loomulikult on ebamõistlik (ja ohtlik) lasta võrgutegevusel levida ilma mingisuguse regulatsioonita.

Euroopa Liit (EL) on üks silmapaistvamaid Interneti-regulatsiooni panustajaid. Heitkem pilk tagasi ELi varasematele katsetele viia veebimaailma reguleerimine ja kuidas need internetti kujundavad.

1. Avatud Interneti-juurdepääsu määrus

The Avatud Interneti-juurdepääsu määrus jõustus 2016. aasta aprillis ja seda uuendati 2020. aasta juunis. Selle määrusega kehtestati Euroopa kodanike õigused õiglasele juurdepääsule nende valitud Interneti sisule ja teenustele.

Samuti kohustas see Interneti-teenuse pakkujaid järgima Interneti-liikluse mittediskrimineeriva haldamise põhimõtet. Interneti-teenuse pakkujatel ei lubatud ELi klientide Interneti-liiklust piirata ega piirata, välja arvatud harvadel juhtudel.

2. Andmekaitse üldmäärus

The Andmekaitse üldmäärus, ehk GDPR, jõustus 2018. aasta mais. Tegemist on laiaulatusliku seadusega, mis annab ELi kodanikele olulise kontrolli oma andmete üle. Selles sätestatakse juhised ELi kodanike andmete kaitsmiseks, säilitamiseks ja edastamiseks.

See määrus laiendab isikuandmete määratlust ja annab ettevõtetele kohustuse hankida kasutajalt luba enne andmete jagamist kolmandate osapooltega. Samuti nõutakse, et Interneti-ettevõtted teeksid koostööd ELi kodaniku kõigi taotlustega ebatäpsete andmete kustutamiseks või värskendamiseks. Samuti peavad nad teavitama kasutajaid 72 tunni jooksul igast andmetega seotud rikkumisest.

Meil on GDPR-i ja selle mõjude põhjalik selgitusja me ka selgitasime kuidas GDPR aitab teil pahatahtlikke saite tuvastada.

3. Digitaalsete turgude seadus

The Digituru seaduse. DMA on kavandatav õigusakt, mis on täpselt suunatud suurtele tehnoloogiaettevõtetele või "väravavahtidele". See puudutab ainult ettevõtteid, mille väärtus on üle 75 miljardi euro ja millel on vähemalt 45 miljonit igakuist kasutajat.

See õigusakt on katse ohjeldada Big Tech ettevõtteid, kes arendavad monopoolset võimu ja sellega kaasnevaid kasutajakogemuse piiranguid. Seaduses on umbes 20 reeglit, mis on suunatud nende ettevõtete tajutavale konkurentsivastasele käitumisele. Ettevõtteid karistatakse trahvide mittetäitmise eest kuni 10% ulatuses nende ülemaailmsest tulust.

DMA-l on suur mõju Big Techile. Näiteks kui arve läheb vastu, annab see Apple'ile ülesandeks avada App Store alternatiivsetele makserakendustele, vastasel juhul on oht saada trahvi. Vestlusrakendused, nagu WhatsApp, Facebook Messenger ja iMessage, peaksid olema üksteise ja konkurentidega koostalitlusvõimelised.

Samuti peaks Google pakkuma alternatiive oma teenustele Android-nutitelefonides ning Apple peab lubama iOS-i kasutajatel Safari ja muid patenteeritud rakendusi ja teenuseid kustutada.

4. Digiteenuse seadus

The Digiteenuse seaduse. DSA on DMA sõsarakt ja see on määrus, mis on suunatud konkreetselt veebiplatvormidele. Veebiplatvormid on kasvanud suurteks ühisteks kohtumispaikadeks ideede, uudiste ning kaupade ja teenuste vahetamiseks.

Kuid kõigil neil platvormidel on erinevad valitsemisreeglid ja salapärased algoritmid, jättes kasutajad iga kapriisi meelevalda. Digiteenuse seaduse eesmärk on selgelt sätestada kasutajate õigused ja veebiplatvormide kohustused.

Sarnaselt DMA-ga on suurematel organisatsioonidel DSA-ga rohkem kohustusi. Kõige rohkem kontrollitaks suurimaid ettevõtteid, nagu Meta ja Google, millel on vähemalt 45 miljonit ELi kasutajat.

Digiteenuste seadusega kehtestatakse üleeuroopalised regulatsioonid sotsiaalvõrgustike ja turuplatside toimimiseks. See hõlmab direktiive reklaami kohta ja eeskirju ebaseaduslike kaupade või teenuste müügi kohta veebiturgudel. DSA kohaselt peavad suured veebiplatvormid pakkuma ka vähemalt ühte algoritmipõhist järjestussüsteemi, mis ei põhine profiilide koostamisel.

Kõige tähtsam on see, et DSA nõuab suuri veebiplatvorme, nagu Facebook ja Instagram, et muuta nende algoritmid kasutajatele läbipaistvaks. Samuti keelab see "tumedad mustrid" või manipuleerivad liidesed, mis on loodud kasutajate otsuste muutmiseks.

ELi määruste potentsiaalne mõju

Nüüd, kui oleme seaduspärasused üle vaadanud, tuleb vastata ühele olulisele küsimusele. Kuidas peaksime eeldama, et need seadused internetiruumi ümber kujundavad?

1. Parem andmekaitse tarbijatele võrgus

Kuna Interneti-ettevõtted kohtlevad kasutajaid jätkuvalt kõrgeima pakkumise tegijale müüdavate toodetena, on andmete privaatsus endiselt tabamatu eesmärk.

Lisaks ELi seaduste järgimisele Euroopas võivad ettevõtted olla sunnitud pakkuma poliitikaga nõutavaid andmeõigusi kasutajatele kogu maailmas. Vähemalt lihtsuse või ühtsuse huvides.

BBC andmetelApple väidab, et DMA sätted tekitavad selle kasutajatele privaatsus- ja turvaprobleeme. Kuigi see pole just alusetu, on see oodatud vastus. Kuid täielik kasutuselevõtt võib säästa kulusid ja lihtsustada ettevõtete eeskirjade järgimist, kuna neil ei ole vaja privaatsusnõudeid piirkondade kaupa kohandada.

See tähendab, et kasutajad väljaspool Euroopat võivad saada kasu nende ELi õigusaktidega ette nähtud andmekaitsest.

2. Suurenenud koostalitlusvõime

DMA kohaselt peavad sõltumatud rakendused ja teenused olema koostalitlusvõimelised. See ühtlustab tõhusalt suurte ja väikeste platvormide mänguruumi, mis on hea.

Siiski on tõelisi turvaprobleeme, nagu nõrgenenud krüptimine, mis võib seada ohtu kasutajate privaatsuse ja muuta ELi jõupingutused kahjulikuks.

3. Tsensuuri potentsiaal

Lõpuks võivad need eeskirjad piirata tehnoloogiaettevõtete, eriti Euroopas asuvate ettevõtete kasvupotentsiaali. Lisatud eeskirjad võivad seada nad ebasoodsasse olukorda väljaspool ELi asuvaid ettevõtteid. Sisu käsitlevate ELi määruste suurenemise tõttu võivad Interneti-ettevõtted olla sunnitud oma Euroopa kasutajate jaoks sisu tsenseerima.

Kas Internetti tuleks kontrollida?

Kuna internet on muutunud meie elust suuremaks osaks, mõistavad valitsused, kui suurt jõudu Interneti-ettevõtted on kogunud. Monopoli lubamine sellise elutähtsa ühiskondliku vahendi üle on ebatervislik, seega on ELi jõupingutused kriitilise tähtsusega samm ausa konkurentsi ja kasutajate suveräänsuse säilitamisel Interneti arenedes.

Kellele Internet kuulub?

Loe edasi

Autori kohta